see ei ole elu

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

see ei ole elu

Postitamine  abort on Nelj Juul 10, 2008 11:01 am

Minul sai see jõletu haigus alguse oma 4 aastat tagasi,kui elasin koos lapseisaga kes mind regulaarselt peksis.Tekkis alguses stress,siis lootusetu depressioon.Tulid kätele mingi jama ja asi läks aina hullemaks ja hullemaks,alguses olin kindel et seen,ostsin kõiksugu seene ravimeid ja asi läks aina edasi ja hullemaks.Lõpuks ei saanud ma kõndida,kuna tallaalused olid seda jama täis ja ei saanud mitte midagi kodus teha,isegi last ridesse panna ega nõusid pesta.Iga õhtu nutsin end magama.Siis hakkasid meeletud liigesevalud ja kui olin nii valutanud ja mädanenud oma kolm ööpäeva magamata,läksin arstile.Sõna otseses mõttes nutsin arstil ja oli meeletult häbi ja vastik.Olen selle haigusega õppinud vihkama enda keha ja teisi inimesi,kõik on jälk.Kuna mul sellel ajal haigekassat ka ei olnud läks ravi meeletult kalliks ja ärritas mu niigi sõgedat elukaaslast,sain veel korduvalt peksa.Lõpuks sain sealt minema,laps käekõrval ja otse menti.Oli jube aeg,aga psoriaas taandus.Muidugi olin saanud ka kolm kuud hormoonravi ja mökerdasin iga väiksema ilmingu ajal jälle hormoonsalvi peale.Asi taandus.Leidsin töö ja sain jalad kuidagi niivõrd kui võrd alla.Aga deprekas ei kadunud kuhugi.Jäin praktiliselt üksi.Laps enamus aega oma isaga ja mul pooleli remont ja mehed jõlkusid üks tuli teine läks.Ei pidanud ma ühestki lugu ja nad olid kui asjad mu jaoks.Ei tahtnud ennast enam siduda kellegiga,sest iga algus võib vaid ilus olla,pärast on ikka asjad nii nagu päriselt.Edasi siis,hakkasin jooma suht palju,ei ilmnenud psoriaasi tundemärke,kuigi kogu aeg oli mul see haigus meeles nagu mingi surma vari.Kardsin koguaeg et see lööb uuesti välja.Armastasin vürtsikaid toite,kuna mahedamatel maitsetel ei tee enam vahetki,kõik mis teistel suus põleb on minu jaoks hea ja normaalne,ainus viis kuidas hästi end tundsin oli joove ja sellise elu juures kus juures ikkagi leidsin mehe ja hea mehe,kes hoolib hoiab aitab ja armastab.Värvisin pidevalt juukseid ja raseerisin ja üks kord kasutades odavat värvi tundsin peas kihelust.Ei teinud väljagi,mõtlesin et pole hullu ja ostan järgmine kord kallima värvi.´Muidugi peale juuste värvimist oli meeletu jama peas ja läks ka kaelale üle.kõõm,sügelus ja kärnad ja siis muidugi kraapisin öösel läbi une kõik lõhki ka,aga sain abi sellisest pläustist nagu psoricor-1 ja kaelale panin hormoonsalvi.Oma 2 kuud ja oli nii enam vähem ok,aga juuksevärv oli välja kasvanud.Ja oma"targa" peaga ostsin lihtsalt kallima värvija värvisin uuesti.Lõppude lõpuks ma tahan ikkagi veidigi atraktiivne välja nähe,need hormoontabletid tegid niigi mu jõledaks lehmaks ja lisaks muidugi ka elustiil mille juures ei olnud võimalik alla võtta ja mida ei olnud ma suuteline muutma.Nüüd siis on pea taas värvitud,igate pidi katki kratsitud,selg on ka jama täis ja olen määrinud peale jamasid ja taas nutan end magama...määrin end mingite jõleda haisuga jamadega mis kipitavad ja põletavad õnneks jälle mingi ihupiim leevendab,aga kokku võttes olen otsustanud,et ei taha oma elukaaslast ja last enam traumeerida ja neist sõltuda,tean kui ropp on see kui hullemaks läheb ja kui paremaks saangi siis on alati ikka oht kui elusttiili ei muuda et kõik kordub.Ja olen otsuse teinud,see on invaliidi elu,kus ei ole midagi nautida ja mis on täiesti mõtetu,nii et saadan oma kalli elukaaslase kellegi kenama ja parema juurde ja ülejäänust ma nii kui nii midagi ei arva...nii et ma veel tänahakkan meest ära ajama ja nädalavahetusel saadan lapse isa juurde ja joon ennast täis ja poon end ülesse,enam ei viitsi,see vaev ei ole seda väärt...

abort

Postituste arv : 4
Join date : 10/07/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Njaa

Postitamine  Carmeela on Laup Juul 19, 2008 6:14 pm

Ka mul on kätel ja jala taldadel juba oma 17 aastat,peale sünnitust läks psoriaas täiesti käest ära.Tuli isegi pähe ja kehale mõned laigud.Mitte miski ei aita,peaaegu kõik on proovitud,see segab elu ja elamist ikka kohutavalt ja enesehinnangut meeletult.Üritan sellest hoolimata mitte depresiooni langeda ja edasi elada.Aga jh lootma peab,et ükskord taanduks,see lootus on väike aga annab mingit jõudugi.Tapma end selle pärast veel küll ei hakkaks olgu mu käed nii koledad ja valusad Crying or Very sad Lapsed annavad mulle jõudu elada edasi nii nagu mulle on see määratud. Ja joomisega saavutab ainult psoriaasi ägenemise,mured ei kao sellega küll kusagile....Minu mured algavad ma arvan kui pean tööle minema,sest kes ikka sellise haigusega tööle võtta eriti tahab inimest. Mina mõtlen,et on veel hullemas olukorras inimesi ja ka nemad peavad kuidagi elama.Peab lihtsalt leppima,muud pole teha...

Carmeela

Postituste arv : 3
Join date : 04/04/2008
Age : 33

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  sven on Esm Juul 21, 2008 5:33 pm

to see ei ole elu !!!
sul on n6me enesehalamise tuju.
Mine arsti juurde, saa ravi ja ravi regulaarselt,

sven

Postituste arv : 5
Join date : 21/07/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  Tanel on Nelj Juul 24, 2008 5:52 pm

Sorry, aga täitsa rumala, laisa inimese jutt. Alkohooliku stoori. Kätte on vaja end võtta, abi otsida, mitte juua, soiguda. Ei leia ühestki lausest vihjet oma muutmiskatsete kohta.

Tanel

Postituste arv : 9
Join date : 29/04/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  abort on Reede Juul 25, 2008 8:23 am

Jah ma tunnistan,et olen alkohoolik,aga krt ikka millegipärast elus.Sain mingit ravi,jälle rõõmsalt hormoone täis topitud ja kilod jälle lisanduvad,meeletult palav on passin tööl ja higistan,pikkade varukatega ja maani seelik seljas ja absoluutselt iga hetk proovin mitte nutta,poodi minnes riideid ostma hakkan nutma.käin ainult tööl ja kodus ei suhtle kellegiga,mul ei ole vahet kas on suvi või talv,minu elu see ei mõjuta.Absoluutselt iga minut kui olen tööl või teel tööle või koju on mul nii häbi et ja jälk,et tunnen kohe käib totaalne klõps ära ja kogu mu mõistus on otsas.Peas on oma kümme maaliideed mis mul magada öösiti ei lase,aga värve kätte ei julge võtta,siis läheb asi ägedamaks.Ma aina proovin muuta midagi,aga olen totaalselt perses ja mu keha on mulle nii jälk,et ma lihtsalt ei talu seda,mina aru ei saa kuidas saab alles jääda mingisugunegi enesehinnang kui on selline haigus et igal valel sammul hakkad lagunema.pluss kus kohast Te võtate selle raha,et osta ravimeid ja vastavat toitu?Ma ausõna esiteks mulle see maitsetu jama üldse ei meeldi mida sööma peab,see on muidugi minu probleem,aga ausõna ma tunnen ennast nagu mingi ajuinvaliid kui käin mööda poodi ostan ilge raha eest lõhet ja forelli ja kana valget liha ja siis keeran mingi vähe maitsestatud jama kokku ja siis seda ropp kallist toitu söön vastikustundega.Sorri aga ikka ma ei saa aru,mis elu see on? Mehe olen ka kõrvale endast lükanud,käskisin tal ära minna ja ei vasta ta telefonile,sellist mädanevat eite tal vaja ei ole,ma ei saa endagagi hakkama rääkimata mehest.Muidugi nüüd ei ole mul ka inimest kes mind määriks nende kreemidega mis kirjutatud on,nii et selg mul ilmselt terveks ei saa ja hetkel keelati ka surnumere soola vannid ära,et vesi võib põletiku hullemaks ajada,nii et vadevaa lahe elu.Totaalses enda mädanevas kestas ja järjest rohkem hulluks ma lähen.Paarimees kellega koos töötan see ainsana näeb kuidas ma põen ja ca iga paarikümne minuti pärast ütleb ära nuta ja ära ole nii kurb et tema ei suuda ka mind vaadata et tal on ka valus mind vaadata.Mina ei tea kus karupersest teie selle jõu võtate ja mis moodi sellisena saab mingi elutahe üldse olla.Elu on ilma selletagi ju ilge jama,enne seda haigust juba ma ei talunud elu ja nüüd on asi täiesti lootusetu.Ja laps mind ei lohuta,ma lihtsalt ei saa temaga hakkama ja milline laps tahab endale sellist ema?Ma ise lapsena oleks ka oma ema häbenenud kui ta selline oleks ja kuna ma väljas käia ei julge ja mitte midagi ei tee,siis pole ka lapsel minu juures midagi teha ja nii kui ma nutan siis hakkab laps ka nutma.Ma võibolla suudaks taluda seda jama siis kui ma oleks lapsest saati selline olnud,aga lõppude lõpuks,olin ma kunagi ilus,puhas ja vaba ja suutsin luua midagi,nüüd pole sellest enam mitte midagi järgi.Mind praktiliselt ei eksisteeri,mul ei ole kedagi ja ma ei ole mitte keegi peale selle haiguse.Paras koht oleks kuskil õudusfilmis ja ilma grimmita.

abort

Postituste arv : 4
Join date : 10/07/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  Tanel on Esm Juul 28, 2008 11:23 am

Milles sa ise väljapääsu näeksid?
Mis oleks sulle ideaalseim lahendus?

Tanel

Postituste arv : 9
Join date : 29/04/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  abort on Teis Juul 29, 2008 7:57 am

Tanel kirjutas:Milles sa ise väljapääsu näeksid?
Mis oleks sulle ideaalseim lahendus?

Ei teagi mis oleks ideaalne,aga elus ideaale ei ole.Nii nagu ei ole ideaalseid inimesi ei ole ka ideaalseid lahendusi.Mu isal oli kunagi astma,ta sai tänu spordile ja hingamisharjutustele sellest üle,aga siis suri ülepingutuse tõttu infarkti,kas see siis oli ideaalne lahendus?Eks ma pean neid hormoone õgima ja oma elu üksinda kuidagi elama.Kõige nadim on asja juures see et üksi sellise taagaga on esialgu eriti raske ja kedagi teist ma oma probleemi ei taha.Olen liiga palju neid inimesi näinud,kes enda probleeme teiste omadeks teevad.Eks kasti minek oleks kõige targem,sest kui ma nii ainult enadale ja üksi elan,siis nii kui nii mingit tolku minust pole.Proovin veel oma viimase asja elus ära teha,nimelt luulekogu välja anda ja siis ei ole enam midagi,maalimisest üritan juba mõnda aega loobuda,nii kui värvi kätte võtan on jälle haigus tagasi.Õnneks pastakaga ja arvutiga saan veel hakkama.Aga ega ma ühel üksikul ja mädaneval eidel erilist mõtet ei näe,eriti kui midagi anda ka maailmale ka ei ole ja viimased luuletused ka just kiita ei ole,ainult masendus.nagu see...


Kas nutad kui sa lapsest ilma jääd
Kui verelägas tükihaaval välja kistakse
Ja prügikastis kallistavad tema käed
Nüüd seda mis ta peale viskate

Kaks kätt paar jalgu väike pea
Ja arst sind noomib kipras kulm
Kuid sina tead et nii on hea
Sest maailm see on rohkem julm

Ei loe et prügikast on jõle
Ja hing hehh uskuge te mind
Siin ilmas õiglust ju ei ole
Ja elu on üks tühi ring

abort

Postituste arv : 4
Join date : 10/07/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  Tanel on Kolm Juul 30, 2008 9:41 am

Ehk aitab, kui vahelduseks ravimisele raskuskese (tähelepanu) mõnele muule teemale viia, mõtlen, et kui hakkad näiteks jooksmas käima, saad mõtted eemale, väsitad end parajalt ära, annad vaimule haigusest puhkust. Jätad ravimid kõrvale, puhastad end.

Või lähed pühapäeva hommikul nt. Kaarli kirikusse. Seal on palju inimesi, sulandud nende sisse. Hakkad end distantsilt nägema.

Vähamalt peaks proovima teha mõned sammud sest ussiringist välja saamiseks.

Tanel

Postituste arv : 9
Join date : 29/04/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  abort on Kolm Juul 30, 2008 10:10 am

Tanel kirjutas:Ehk aitab, kui vahelduseks ravimisele raskuskese (tähelepanu) mõnele muule teemale viia, mõtlen, et kui hakkad näiteks jooksmas käima, saad mõtted eemale, väsitad end parajalt ära, annad vaimule haigusest puhkust. Jätad ravimid kõrvale, puhastad end.

Või lähed pühapäeva hommikul nt. Kaarli kirikusse. Seal on palju inimesi, sulandud nende sisse. Hakkad end distantsilt nägema.

Vähamalt peaks proovima teha mõned sammud sest ussiringist välja saamiseks.
ma paraku ei ole võimeline uksest välja minema kui ma just ei pea see tähendab,et silmad maas sebin hommikuti end kuidagi tööle ja siis silmad maas käin kiirelt poes ära ja kiirelt koju,nii et jooksmisest ei tule midagi välja,peale selle on pidevalt selline liigesevalu et tahaks hammustada kedagi kui rohtu ka ei võtaks oleks asi hullem ilmselt.Ja kirikuga on mul oma teema,pole elus seal käinud ja ei tõsta ka jalga sinna,pigem loen kodus Taod,aga hetkel on asi ajus ikka nii segi et ilmselt aitaks vaid kas kohalik tuimestus kaikaga pähe või siis mingid antidepressandid,aga seda jama ajan niigi nii palju sisse et jube,proovisin hormoonid vahele jätta,aga paratamatult peab ju kodus koristama ja nõusid pesema ja midagi ikka tegema ja kohe hakkas lööve tagasi tulema.Eks ma ise loll olen,aga ma lihtsalt ei oska sülitada nii ropult endale hinge ja teha asju mida ma olen eluaeg valeks pidanud,nagu kirikus käimine,kui aus olla tervete inimeste vaatamine just ka tuju ei tõsta...ahh panen õhtul muusika röökima söön rohud sisse ja nutan end magama,elu seegi ju,puhh täna veel hambaarst,pean hakkama selleks ka jõudu koguma ja kuidagi oma häbitunde alla neelama,masendav on just see häbi,mul on lihtsalt nii häbi olla selline nagu ma olen ja seda ei sa muuta keegi...

abort

Postituste arv : 4
Join date : 10/07/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  Tanel on Kolm Juul 30, 2008 11:10 am

Saan aru, sa oled oma valikud teinud, ei ole mõtet midagi soovitada ega püüda aidata.

Tanel

Postituste arv : 9
Join date : 29/04/2008

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: see ei ole elu

Postitamine  Sponsored content


Sponsored content


Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele